Korjuse-Vanapere taluõue kolm vana ja väärikat künnapuud saavad nüüd seda tähelepanu mida nad väärivad. Oleme põlispuu hoidjad ning liitunud Loodushoiu Fondi üleskutsega.
Ajakirjas EESTI LOODUS, november 2015, on juttu ka meie talu künnapuudest.
Põnevad põlispuud
Hendrik Relve
Andmed rekordpuude kohta muutuvad võrdlemisi kiiresti. Aeg-ajalt hävib tuntud
põlispuid, aga samas tuleb teateid seni teadmata puuhiiglaste kohta. Seekord on kõne all Harjumaa jämedate arukase- ja künnapuueksemplaride leiud.
Arukask, mis võinuks olla Eesti rekordpuu, hävitati teadmatusest. See puu ei kasvanud küll Harjumaal, vaid Harjumaa idapiiri lähedal Järvamaal Albu vallas. Leidsin ta 2011. aastal, kui olin minemas järjekordsele retkele Kakerdaja rappa. Tavaliselt olen läinud rabasse Harjumaalt Vetla poolelt, ent seekord sai valitud Järvamaa-poolne tee, Mõnuvere küla kaudu.
Toona polnud mõõtmisvahendeid kaasas, kuid jätsin puu asupaiga meelde. Tänavu juulis jõudsin siia paika tagasi, seekord koos mõõteriistadega. Suur oli üllatus, kui nägin,
et kõik puuharud olid nelja meetri kõrguselt maha saetud. Mõõtsin järelejäänud tüveköndi üle, et vähemalt tagantjärele teada saada, milline oli olnud arukase tüve ümbermõõt. Tüvi harunes 1,9 m kõrguselt kaheks. Rinnakõrguselt (1,3 m maapinnast) oli ta ümbermõõt 407 cm. Altpoolt rinnakõrgust tüvi veidi peenenes: kõige peenema koha pealt (0,9 m maapinnast) oli ümbermõõt 382 cm.
Tüve ümbermõõdu poolest võinuks see puu võistelda Eesti kõige jämedamate arukaskedega. Eesti jämedaima, Võrumaal kasvava Siiriuse kase tüve ümbermõõt rinnakõrguselt on 410 cm. Siiriuse kask on vaevu elus. 2010. aastal murdus ta kõige elujõulisem haru. Mõned
oksad siiski veel haljendavad.
Mis oli Järvamaal Mõnuvere külas kasvanud Eesti rekordpuu kandidaadiga juhtunud, et ta selliselt köndistati? Selgust sain Mõnuvere külas elava Age-Ly Liivaku käest. Kuna kask kasvas taluhoonetele üsna lähedal, aga oli vana ja pehkinud, kartis peremees, et puu ohustab hooneid. Seetõttu lasigi ta kase harud igaks juhuks maha võtta. Peremees oleks lasknud saagida maapinna lähedalt, kuid sealt oli tüvi nii jäme, et ei jaksatud lõigata. Saeti siis sealt, kust saadi. Algul taheti maha lõigata vaid üks haru, kuid kardeti, et järelejäänud haru võib ohustada võra tasakaalu. Nõnda saeti maha ka viimane
elus olev haru.
Kindlasti olnuks võimalik võra kärpida ka nii, et puu saanuks edasi haljendada. Kuid see eeldanuks teadmisi ja oskusi. Ja kust pidi talu omanik, kes siin harva käib, teadma, et tegemist võib olla Eesti ühe jämedaima kasega? Kõnealune juhtum on
pelgalt kurb näide selle kohta, mis mõne põlispuuga võib juhtuda.
Harjumaa jämedaim on Vetla kask, tüve rinnasümbermõõduga 371 cm. Tänavu juulis mõõtsin üle ka Vetla arukase. Puu kasvab Anija vallas Vetla külas Vetla jõe ja maan-
tee lähedal. Ta asub kõrgel künkal Vabadussõja mälestussamba juures. Eesti jämedaimate arukaskede seas mahub ta vaevu kümne hulka, kuid on Harjumaal teadaolevalt kõige
jämedam.
Tüve ümbermõõdult võinuks Harjumaal Vetla kasega enam-vähem võrdne olla Jürihansu kask, mis kasvas Kose vallas Tuhala külas kunagise Jürihansu talu maal. Leidsin
selle puu kohaliku hea loodusetundja Arne Kivistiku juhatusel ja mõõtsin 2000. aastal ta tüve rinnasümbermõõduks 352 cm. Praegu olnuks see mõõt kindlasti märksa suurem,
kuid ligi kuus aastat tagasi Jürihansu kask hävis.
Ega Vetla kasegi tervis ole kiita: tema tüvi on pehkinud ja peaharu murdunud. Ent kohalikud inimesed on kandnud puu eest hoolt. Murdunud peaharu kohale on tehtud plekist katus, mis ei lase vihmaveel õõnsusesse sadada. Plekk on värvitud roheliseks ega hakka liialt silma. Puu kaks allesjäänud haru haljendavad täies elujõus.
Tänavu sain Vetla kase tüve rinnasümbermõõduks 371 cm ja puu kõrguseks 16 m. 1995. aastal oli rinnasümbermõõt 341 cm. Niisiis on tüvi 20 aastaga jämenenud 30 cm võrra.
Harjumaa jämedaima künnapuu kandidaadi tüve rinnasümbermõõt on 462 cm. Sel sügisel teatas mulle oma talu maadel kasvavatest vägevatest künnapuudest metsamees Ando Eelmaa. Oktoobris käisin neid puid üle mõõtmas.
Ando Eelmaa talu asub Padise vallas Määra külas Korjuse-Vanapere talus, mida nimetatakse ka Korjuse taluks. Kaks kõige jämedamat künnapuud kasvavad otse taluõuel. Kõige jämedam neist sirgub aitade vahel. Puu lähedal hakkas silma omalaadne ehitis: tänavu künnapuu mahakukkunud harust valmistatud käimla. Talu peremehe sõnul varises
haru vanalt puult möödunud aastal. Oksaharu oli tohutult jäme ja seest õõnes, nii et selle osadest sai päris kerge vaevaga püstitada pilkupüüdva ehitise, millesarnast mujal Eestis
vist ei leidu.
Korjuse talu jämedaima künnapuu tüve rinnasümbermõõduks saime 462 cm ja puu kõrguseks 21 m. Seni teadaolevalt on Harjumaa jämedaim Rae vallas Suursoo külas kasvav Jõepere künnapuu, mille tüve rinnasümbermõõduks sain 2011. aastal 464 cm. Õigupoolest on Korjuse künnapuu tüve ümbermõõt niisama suur. Seega väärivad mõlemad puud Harjumaa jämedaima künnapuu tiitlit.
Jämeduselt järgmine künnapuu kasvab õuel elumaja ees. Puu seisund on viletsavõitu: puu võra on madal, sest latv murdus 1967. aasta sügistormis. Viisteist aastat tagasi murdus üks kõrvalharudest, mille tagajärjel paljastus nii vägev tüveõõnsus, kuhu mahub vabalt sisse täiskasvanud inimene. Peremees ei karda, et vana puu võiks ohustada lähikonna hooneid: puu on juba liiga madalaks jäänud. Selle künnapuu tüve rinnasümbermõõduks saime 444 cm ja kõrguseks 11 m.
Viimaks läksime üle vaatama ka talu jämeduselt kolmandat künnapuud. See asub hoonetest üsna kaugel, pargi ja õunapuuistandiku piiril. Tema tüvi on moodustunud neljalähestikku kasvanud peenema tüve kokkukasvamisel. Tüved lahknevad ligi kahe meetri kõrgusel. Ilmselt kasvab tulevikus peatüvega ühte ka viies, praegu veel eraldi seisev haru. Sain kokkukasvanud tüve ümbermõõduks rinnakõrguselt 435 cm. Puu kõrgus on 23 m. Eelmistega võrreldes nägi see puu välja kõige elujõulisem. Peremehe arvates võib just temast saada kord tulevikus talu kõige vägevam künnapuu.
Hendrik Relve (1948) on põlispuude uurija, ajakirja Eesti Mets peatoimetaja.
Alates 2013. aastast omame Wildlife Estates märgist.
Mis on Wildlife Estates märgis?
• Wildlife Estates (WE) võrgustik on asutatud 2004. aastal Euroopa maaomanike organisatsiooni ELO initsiatiivil.
• Võrgustiku eesmärk on propageerida säästvat maakasutust ja tunnustada keskkonnahoidlikke maaomanikke kui keskkonna hoidjaid ja säästva maakasutuse edendajaid.
• Maaomanikke tunnustatakse Wildlife Estates märgisega. Märgise saajad on näiteks sellest, kuidas looduskaitset saab ja tuleb teha ka väljaspool kaitsealasid.
• Wildlife Estatese vabatahtlikku võrgustikku on tänaseks kaasatud üle 1,8 mln ha eramaid erinevates Euroopa riikides. Eestis on neli Wildlife Estates märgise omanikku, kellele kuulub kokku umbes 16 000 hektarit maad.
Täpsem info võrgustiku kohta kodulehelt
www.wildlife-estates.eu.
Loodushoiust Korjuse-Vanapere talus kirjutas Ando õppelehes Sinu Mets (nr 61, detsember 2020)
Metsaomanik on parim looduse hoidja
Kuidas metsaomanikud ise oma metsas loodust hoiavad ja kaitsevad? Esimesena kirjeldab oma kogemust taluperemees Ando Eelmaa, kes on praegu ka erametsaliidu juhatuse esimees.
Korjuse-Vanapere talus on lisaks metsadele sadakond lihaveist, õunapuuaiad, aroonia-, astelpaju- ja mustsõstraistandus ning taimeaed. Alates 1999. aastast oleme varakevaditi varunud ja müünud kasemahla, viimastel aastatel ka vahtramahla. Talus majandame mahedalt ning toodame ja tarbime päikeseenergiat.
Riigi looduskaitse tõrjub maaomanikku
Vääriselupaigad (VEP) on lühidalt öeldes nagu astmekivid majandusmetsas, mida mööda haprad liigid saavad liikuda, levida ja ka n-ö jalga puhata. Need on kohad, kus haruldased liigid võivad peatuda, aga nad ei pea seal kogu aeg olema. Siit tuleneb loogiline argument, et vääriselupaigad peaksid majandusmetsa paigutuma hajusalt igale poole mitte liiga suurte katkestustega.
Tegemist on praktiliselt ainsa toimiva looduskaitsemudeliga Eestis, kus väärtustatakse maaomaniku vabatahtlikku panust ja motiveeritakse teda looduskaitseväärtusi suurendama. Esimesed lepingud sõlmiti juba detsembris 1999. Rohkem kui 20 aastaga pole aga mitte midagi metsaomanikke motiveerivat lisandunud, vaid oleme liikunud kogu aeg vastupidises suunas. Kahjuks oleme ka vääriselupaikade vabatahtlikkusest järk-järgult eemaldunud, sest vabatahtlikud kokkulepped, mis meeldivad küll loodusele ja maaomanikule, on tugevasti vastukarva bürokraatiale ja – kummaline küll – ka looduskaitsjatele.
Hoolimata kriitikast olen ka mina sõlminud VEP lepinguid, sest need metsaeraldised oleksid jäänud majandamisest välja ka ilma lepinguteta. Minu metsades on ka Natura alasid, piirangu- ja sihtkaitsevööndeid. Pean tunnistama, et vahel on raske aru saada, mida väärtuslikku neis leidub. Keegi ei seleta ka, vaid see on metsast see osa, millest mul kästakse eemale hoida. See ärritab mind, aga – heakene küll – hoian eemale ega huvitu rohkem sellest, mis seal toimub.
Vabatahtlik looduskaitse innustab tegutsema
Küll aga huvitab mind tohutult see tegevus, mida teen ise vabatahtlikult. Olen kogu oma maavaldusele taotlenud Wildlife Estates märgise. Märgis ei taga iseenesest keskkonnale mingit kaitset, aga näitab minu kui maaomaniku pühendumust.
Järgime oma tegevuses üldist põhimõtet, et inimese sekkumine looduse ellu peaks olema minimaalne. Koduõuelt alustades tähendab see niitmise piiramist vältimatult vajalikuga ja mikroelupaikade säilitamist. Teisiti öeldes: liigne agarus pole hea ja kõike ei pea „ilusaks” riisuma, koristama, lõikama. Üldiselt ongi parem oma tegevusi kavandades edasi liikuda samm-sammult, et oleks aega jälgida, kuidas loodus reageerib. Kui näeme loodust „elavnemas”, oleme liikumas õiges suunas.
Enamik elusloodusest meie ümber on mõõduka inimtegevusega harjunud ja saab sellest isegi kasu. Seda põhimõtet oleme silmas pidanud maastikke kujundades, endist puiskarjamaad parkmetsaks muutes ja ka kõigis teistes tegevustes. Hooldame kahte väikest orhideerikast allikasood, et need ei võsastuks. Oleme kujundanud puidu tootmiseks väärtusetu loometsa puisniiduks, hooldame mitut enda leitud kaitsealuse liigi elupaika.
Ma ei tea midagi sellest, mida ja keda riik minu maal kaitseb. See õigus on minult nagu natsionaliseeritud. Aga riigi teadmata elab minu maal üle kümne I ja II kategooria kaitsealuse liigi enam kui kümnes elupaigas. Saavutatu on julgustav, usun, et oleme õigel teel. Arvan, et saan ka üldisemalt öelda, et metsaomanikud on elurikkuse tähtsusest teadlikud, nende tulevik sõltub sellest ja nad panustavad keskkonnahoidu reeglina palju enam kui neilt seaduse jõul nõutakse. Soovin, et lõppeks „karistamine”, et metsaomanikke tunnustataks ja et meil lastaks tegutseda.
Olen veendunud, et Eesti looduskaitse vajab põhjalikku reformi. Vääriselupaikadega toimuv on vaid pinnavirvendus. Lukustav, piirav, eemale ajav looduskaitse on ammendunud ja ei suuda tänastele väljakutsetele vastata. Maaomanik on parim keskkonnakaitsja, kui talle antakse võimalus ja stiimul oma maal looduskaitsega tegelda; kui piitsast saaks präänik ja loodusväärtused omaniku maal ei mõjuks karistusena, vaid oleksid osa tema varast.
Põnevad põlispuud
Hendrik Relve
Andmed rekordpuude kohta muutuvad võrdlemisi kiiresti. Aeg-ajalt hävib tuntud
põlispuid, aga samas tuleb teateid seni teadmata puuhiiglaste kohta. Seekord on kõne all Harjumaa jämedate arukase- ja künnapuueksemplaride leiud.
Arukask, mis võinuks olla Eesti rekordpuu, hävitati teadmatusest. See puu ei kasvanud küll Harjumaal, vaid Harjumaa idapiiri lähedal Järvamaal Albu vallas. Leidsin ta 2011. aastal, kui olin minemas järjekordsele retkele Kakerdaja rappa. Tavaliselt olen läinud rabasse Harjumaalt Vetla poolelt, ent seekord sai valitud Järvamaa-poolne tee, Mõnuvere küla kaudu.
Toona polnud mõõtmisvahendeid kaasas, kuid jätsin puu asupaiga meelde. Tänavu juulis jõudsin siia paika tagasi, seekord koos mõõteriistadega. Suur oli üllatus, kui nägin,
et kõik puuharud olid nelja meetri kõrguselt maha saetud. Mõõtsin järelejäänud tüveköndi üle, et vähemalt tagantjärele teada saada, milline oli olnud arukase tüve ümbermõõt. Tüvi harunes 1,9 m kõrguselt kaheks. Rinnakõrguselt (1,3 m maapinnast) oli ta ümbermõõt 407 cm. Altpoolt rinnakõrgust tüvi veidi peenenes: kõige peenema koha pealt (0,9 m maapinnast) oli ümbermõõt 382 cm.
Tüve ümbermõõdu poolest võinuks see puu võistelda Eesti kõige jämedamate arukaskedega. Eesti jämedaima, Võrumaal kasvava Siiriuse kase tüve ümbermõõt rinnakõrguselt on 410 cm. Siiriuse kask on vaevu elus. 2010. aastal murdus ta kõige elujõulisem haru. Mõned
oksad siiski veel haljendavad.
Mis oli Järvamaal Mõnuvere külas kasvanud Eesti rekordpuu kandidaadiga juhtunud, et ta selliselt köndistati? Selgust sain Mõnuvere külas elava Age-Ly Liivaku käest. Kuna kask kasvas taluhoonetele üsna lähedal, aga oli vana ja pehkinud, kartis peremees, et puu ohustab hooneid. Seetõttu lasigi ta kase harud igaks juhuks maha võtta. Peremees oleks lasknud saagida maapinna lähedalt, kuid sealt oli tüvi nii jäme, et ei jaksatud lõigata. Saeti siis sealt, kust saadi. Algul taheti maha lõigata vaid üks haru, kuid kardeti, et järelejäänud haru võib ohustada võra tasakaalu. Nõnda saeti maha ka viimane
elus olev haru.
Kindlasti olnuks võimalik võra kärpida ka nii, et puu saanuks edasi haljendada. Kuid see eeldanuks teadmisi ja oskusi. Ja kust pidi talu omanik, kes siin harva käib, teadma, et tegemist võib olla Eesti ühe jämedaima kasega? Kõnealune juhtum on
pelgalt kurb näide selle kohta, mis mõne põlispuuga võib juhtuda.
Harjumaa jämedaim on Vetla kask, tüve rinnasümbermõõduga 371 cm. Tänavu juulis mõõtsin üle ka Vetla arukase. Puu kasvab Anija vallas Vetla külas Vetla jõe ja maan-
tee lähedal. Ta asub kõrgel künkal Vabadussõja mälestussamba juures. Eesti jämedaimate arukaskede seas mahub ta vaevu kümne hulka, kuid on Harjumaal teadaolevalt kõige
jämedam.
Tüve ümbermõõdult võinuks Harjumaal Vetla kasega enam-vähem võrdne olla Jürihansu kask, mis kasvas Kose vallas Tuhala külas kunagise Jürihansu talu maal. Leidsin
selle puu kohaliku hea loodusetundja Arne Kivistiku juhatusel ja mõõtsin 2000. aastal ta tüve rinnasümbermõõduks 352 cm. Praegu olnuks see mõõt kindlasti märksa suurem,
kuid ligi kuus aastat tagasi Jürihansu kask hävis.
Ega Vetla kasegi tervis ole kiita: tema tüvi on pehkinud ja peaharu murdunud. Ent kohalikud inimesed on kandnud puu eest hoolt. Murdunud peaharu kohale on tehtud plekist katus, mis ei lase vihmaveel õõnsusesse sadada. Plekk on värvitud roheliseks ega hakka liialt silma. Puu kaks allesjäänud haru haljendavad täies elujõus.
Tänavu sain Vetla kase tüve rinnasümbermõõduks 371 cm ja puu kõrguseks 16 m. 1995. aastal oli rinnasümbermõõt 341 cm. Niisiis on tüvi 20 aastaga jämenenud 30 cm võrra.
Harjumaa jämedaima künnapuu kandidaadi tüve rinnasümbermõõt on 462 cm. Sel sügisel teatas mulle oma talu maadel kasvavatest vägevatest künnapuudest metsamees Ando Eelmaa. Oktoobris käisin neid puid üle mõõtmas.
Ando Eelmaa talu asub Padise vallas Määra külas Korjuse-Vanapere talus, mida nimetatakse ka Korjuse taluks. Kaks kõige jämedamat künnapuud kasvavad otse taluõuel. Kõige jämedam neist sirgub aitade vahel. Puu lähedal hakkas silma omalaadne ehitis: tänavu künnapuu mahakukkunud harust valmistatud käimla. Talu peremehe sõnul varises
haru vanalt puult möödunud aastal. Oksaharu oli tohutult jäme ja seest õõnes, nii et selle osadest sai päris kerge vaevaga püstitada pilkupüüdva ehitise, millesarnast mujal Eestis
vist ei leidu.
Korjuse talu jämedaima künnapuu tüve rinnasümbermõõduks saime 462 cm ja puu kõrguseks 21 m. Seni teadaolevalt on Harjumaa jämedaim Rae vallas Suursoo külas kasvav Jõepere künnapuu, mille tüve rinnasümbermõõduks sain 2011. aastal 464 cm. Õigupoolest on Korjuse künnapuu tüve ümbermõõt niisama suur. Seega väärivad mõlemad puud Harjumaa jämedaima künnapuu tiitlit.
Jämeduselt järgmine künnapuu kasvab õuel elumaja ees. Puu seisund on viletsavõitu: puu võra on madal, sest latv murdus 1967. aasta sügistormis. Viisteist aastat tagasi murdus üks kõrvalharudest, mille tagajärjel paljastus nii vägev tüveõõnsus, kuhu mahub vabalt sisse täiskasvanud inimene. Peremees ei karda, et vana puu võiks ohustada lähikonna hooneid: puu on juba liiga madalaks jäänud. Selle künnapuu tüve rinnasümbermõõduks saime 444 cm ja kõrguseks 11 m.
Viimaks läksime üle vaatama ka talu jämeduselt kolmandat künnapuud. See asub hoonetest üsna kaugel, pargi ja õunapuuistandiku piiril. Tema tüvi on moodustunud neljalähestikku kasvanud peenema tüve kokkukasvamisel. Tüved lahknevad ligi kahe meetri kõrgusel. Ilmselt kasvab tulevikus peatüvega ühte ka viies, praegu veel eraldi seisev haru. Sain kokkukasvanud tüve ümbermõõduks rinnakõrguselt 435 cm. Puu kõrgus on 23 m. Eelmistega võrreldes nägi see puu välja kõige elujõulisem. Peremehe arvates võib just temast saada kord tulevikus talu kõige vägevam künnapuu.
Hendrik Relve (1948) on põlispuude uurija, ajakirja Eesti Mets peatoimetaja.
Alates 2013. aastast omame Wildlife Estates märgist.
Mis on Wildlife Estates märgis?
• Wildlife Estates (WE) võrgustik on asutatud 2004. aastal Euroopa maaomanike organisatsiooni ELO initsiatiivil.
• Võrgustiku eesmärk on propageerida säästvat maakasutust ja tunnustada keskkonnahoidlikke maaomanikke kui keskkonna hoidjaid ja säästva maakasutuse edendajaid.
• Maaomanikke tunnustatakse Wildlife Estates märgisega. Märgise saajad on näiteks sellest, kuidas looduskaitset saab ja tuleb teha ka väljaspool kaitsealasid.
• Wildlife Estatese vabatahtlikku võrgustikku on tänaseks kaasatud üle 1,8 mln ha eramaid erinevates Euroopa riikides. Eestis on neli Wildlife Estates märgise omanikku, kellele kuulub kokku umbes 16 000 hektarit maad.
Täpsem info võrgustiku kohta kodulehelt
www.wildlife-estates.eu.
Loodushoiust Korjuse-Vanapere talus kirjutas Ando õppelehes Sinu Mets (nr 61, detsember 2020)
Metsaomanik on parim looduse hoidja
Kuidas metsaomanikud ise oma metsas loodust hoiavad ja kaitsevad? Esimesena kirjeldab oma kogemust taluperemees Ando Eelmaa, kes on praegu ka erametsaliidu juhatuse esimees.
Korjuse-Vanapere talus on lisaks metsadele sadakond lihaveist, õunapuuaiad, aroonia-, astelpaju- ja mustsõstraistandus ning taimeaed. Alates 1999. aastast oleme varakevaditi varunud ja müünud kasemahla, viimastel aastatel ka vahtramahla. Talus majandame mahedalt ning toodame ja tarbime päikeseenergiat.
Riigi looduskaitse tõrjub maaomanikku
Vääriselupaigad (VEP) on lühidalt öeldes nagu astmekivid majandusmetsas, mida mööda haprad liigid saavad liikuda, levida ja ka n-ö jalga puhata. Need on kohad, kus haruldased liigid võivad peatuda, aga nad ei pea seal kogu aeg olema. Siit tuleneb loogiline argument, et vääriselupaigad peaksid majandusmetsa paigutuma hajusalt igale poole mitte liiga suurte katkestustega.
Tegemist on praktiliselt ainsa toimiva looduskaitsemudeliga Eestis, kus väärtustatakse maaomaniku vabatahtlikku panust ja motiveeritakse teda looduskaitseväärtusi suurendama. Esimesed lepingud sõlmiti juba detsembris 1999. Rohkem kui 20 aastaga pole aga mitte midagi metsaomanikke motiveerivat lisandunud, vaid oleme liikunud kogu aeg vastupidises suunas. Kahjuks oleme ka vääriselupaikade vabatahtlikkusest järk-järgult eemaldunud, sest vabatahtlikud kokkulepped, mis meeldivad küll loodusele ja maaomanikule, on tugevasti vastukarva bürokraatiale ja – kummaline küll – ka looduskaitsjatele.
Hoolimata kriitikast olen ka mina sõlminud VEP lepinguid, sest need metsaeraldised oleksid jäänud majandamisest välja ka ilma lepinguteta. Minu metsades on ka Natura alasid, piirangu- ja sihtkaitsevööndeid. Pean tunnistama, et vahel on raske aru saada, mida väärtuslikku neis leidub. Keegi ei seleta ka, vaid see on metsast see osa, millest mul kästakse eemale hoida. See ärritab mind, aga – heakene küll – hoian eemale ega huvitu rohkem sellest, mis seal toimub.
Vabatahtlik looduskaitse innustab tegutsema
Küll aga huvitab mind tohutult see tegevus, mida teen ise vabatahtlikult. Olen kogu oma maavaldusele taotlenud Wildlife Estates märgise. Märgis ei taga iseenesest keskkonnale mingit kaitset, aga näitab minu kui maaomaniku pühendumust.
Järgime oma tegevuses üldist põhimõtet, et inimese sekkumine looduse ellu peaks olema minimaalne. Koduõuelt alustades tähendab see niitmise piiramist vältimatult vajalikuga ja mikroelupaikade säilitamist. Teisiti öeldes: liigne agarus pole hea ja kõike ei pea „ilusaks” riisuma, koristama, lõikama. Üldiselt ongi parem oma tegevusi kavandades edasi liikuda samm-sammult, et oleks aega jälgida, kuidas loodus reageerib. Kui näeme loodust „elavnemas”, oleme liikumas õiges suunas.
Enamik elusloodusest meie ümber on mõõduka inimtegevusega harjunud ja saab sellest isegi kasu. Seda põhimõtet oleme silmas pidanud maastikke kujundades, endist puiskarjamaad parkmetsaks muutes ja ka kõigis teistes tegevustes. Hooldame kahte väikest orhideerikast allikasood, et need ei võsastuks. Oleme kujundanud puidu tootmiseks väärtusetu loometsa puisniiduks, hooldame mitut enda leitud kaitsealuse liigi elupaika.
Ma ei tea midagi sellest, mida ja keda riik minu maal kaitseb. See õigus on minult nagu natsionaliseeritud. Aga riigi teadmata elab minu maal üle kümne I ja II kategooria kaitsealuse liigi enam kui kümnes elupaigas. Saavutatu on julgustav, usun, et oleme õigel teel. Arvan, et saan ka üldisemalt öelda, et metsaomanikud on elurikkuse tähtsusest teadlikud, nende tulevik sõltub sellest ja nad panustavad keskkonnahoidu reeglina palju enam kui neilt seaduse jõul nõutakse. Soovin, et lõppeks „karistamine”, et metsaomanikke tunnustataks ja et meil lastaks tegutseda.
Olen veendunud, et Eesti looduskaitse vajab põhjalikku reformi. Vääriselupaikadega toimuv on vaid pinnavirvendus. Lukustav, piirav, eemale ajav looduskaitse on ammendunud ja ei suuda tänastele väljakutsetele vastata. Maaomanik on parim keskkonnakaitsja, kui talle antakse võimalus ja stiimul oma maal looduskaitsega tegelda; kui piitsast saaks präänik ja loodusväärtused omaniku maal ei mõjuks karistusena, vaid oleksid osa tema varast.
