Korjuse-Vanapere taluõue kolm vana ja väärikat künnapuud saavad nüüd seda tähelepanu mida nad väärivad. Oleme põlispuu hoidjad ning liitunud Loodushoiu Fondi üleskutsega.
Alates 2013. aastast omame Wildlife Estates märgist.
Mis on Wildlife Estates märgis?
• Wildlife Estates (WE) võrgustik on asutatud 2004. aastal Euroopa maaomanike organisatsiooni ELO initsiatiivil.
• Võrgustiku eesmärk on propageerida säästvat maakasutust ja tunnustada keskkonnahoidlikke maaomanikke kui keskkonna hoidjaid ja säästva maakasutuse edendajaid.
• Maaomanikke tunnustatakse Wildlife Estates märgisega. Märgise saajad on näiteks sellest, kuidas looduskaitset saab ja tuleb teha ka väljaspool kaitsealasid.
• Wildlife Estatese vabatahtlikku võrgustikku on tänaseks kaasatud üle 1,8 mln ha eramaid erinevates Euroopa riikides. Eestis on neli Wildlife Estates märgise omanikku, kellele kuulub kokku umbes 16 000 hektarit maad.
Täpsem info võrgustiku kohta kodulehelt
www.wildlife-estates.eu.
Loodushoiust Korjuse-Vanapere talus kirjutas Ando õppelehes Sinu Mets (nr 61, detsember 2020)
Metsaomanik on parim looduse hoidja
Kuidas metsaomanikud ise oma metsas loodust hoiavad ja kaitsevad? Esimesena kirjeldab oma kogemust taluperemees Ando Eelmaa, kes on praegu ka erametsaliidu juhatuse esimees.
Korjuse-Vanapere talus on lisaks metsadele sadakond lihaveist, õunapuuaiad, aroonia-, astelpaju- ja mustsõstraistandus ning taimeaed. Alates 1999. aastast oleme varakevaditi varunud ja müünud kasemahla, viimastel aastatel ka vahtramahla. Talus majandame mahedalt ning toodame ja tarbime päikeseenergiat.
Riigi looduskaitse tõrjub maaomanikku
Vääriselupaigad (VEP) on lühidalt öeldes nagu astmekivid majandusmetsas, mida mööda haprad liigid saavad liikuda, levida ja ka n-ö jalga puhata. Need on kohad, kus haruldased liigid võivad peatuda, aga nad ei pea seal kogu aeg olema. Siit tuleneb loogiline argument, et vääriselupaigad peaksid majandusmetsa paigutuma hajusalt igale poole mitte liiga suurte katkestustega.
Tegemist on praktiliselt ainsa toimiva looduskaitsemudeliga Eestis, kus väärtustatakse maaomaniku vabatahtlikku panust ja motiveeritakse teda looduskaitseväärtusi suurendama. Esimesed lepingud sõlmiti juba detsembris 1999. Rohkem kui 20 aastaga pole aga mitte midagi metsaomanikke motiveerivat lisandunud, vaid oleme liikunud kogu aeg vastupidises suunas. Kahjuks oleme ka vääriselupaikade vabatahtlikkusest järk-järgult eemaldunud, sest vabatahtlikud kokkulepped, mis meeldivad küll loodusele ja maaomanikule, on tugevasti vastukarva bürokraatiale ja – kummaline küll – ka looduskaitsjatele.
Hoolimata kriitikast olen ka mina sõlminud VEP lepinguid, sest need metsaeraldised oleksid jäänud majandamisest välja ka ilma lepinguteta. Minu metsades on ka Natura alasid, piirangu- ja sihtkaitsevööndeid. Pean tunnistama, et vahel on raske aru saada, mida väärtuslikku neis leidub. Keegi ei seleta ka, vaid see on metsast see osa, millest mul kästakse eemale hoida. See ärritab mind, aga – heakene küll – hoian eemale ega huvitu rohkem sellest, mis seal toimub.
Vabatahtlik looduskaitse innustab tegutsema
Küll aga huvitab mind tohutult see tegevus, mida teen ise vabatahtlikult. Olen kogu oma maavaldusele taotlenud Wildlife Estates märgise. Märgis ei taga iseenesest keskkonnale mingit kaitset, aga näitab minu kui maaomaniku pühendumust.
Järgime oma tegevuses üldist põhimõtet, et inimese sekkumine looduse ellu peaks olema minimaalne. Koduõuelt alustades tähendab see niitmise piiramist vältimatult vajalikuga ja mikroelupaikade säilitamist. Teisiti öeldes: liigne agarus pole hea ja kõike ei pea „ilusaks” riisuma, koristama, lõikama. Üldiselt ongi parem oma tegevusi kavandades edasi liikuda samm-sammult, et oleks aega jälgida, kuidas loodus reageerib. Kui näeme loodust „elavnemas”, oleme liikumas õiges suunas.
Enamik elusloodusest meie ümber on mõõduka inimtegevusega harjunud ja saab sellest isegi kasu. Seda põhimõtet oleme silmas pidanud maastikke kujundades, endist puiskarjamaad parkmetsaks muutes ja ka kõigis teistes tegevustes. Hooldame kahte väikest orhideerikast allikasood, et need ei võsastuks. Oleme kujundanud puidu tootmiseks väärtusetu loometsa puisniiduks, hooldame mitut enda leitud kaitsealuse liigi elupaika.
Ma ei tea midagi sellest, mida ja keda riik minu maal kaitseb. See õigus on minult nagu natsionaliseeritud. Aga riigi teadmata elab minu maal üle kümne I ja II kategooria kaitsealuse liigi enam kui kümnes elupaigas. Saavutatu on julgustav, usun, et oleme õigel teel. Arvan, et saan ka üldisemalt öelda, et metsaomanikud on elurikkuse tähtsusest teadlikud, nende tulevik sõltub sellest ja nad panustavad keskkonnahoidu reeglina palju enam kui neilt seaduse jõul nõutakse. Soovin, et lõppeks „karistamine”, et metsaomanikke tunnustataks ja et meil lastaks tegutseda.
Olen veendunud, et Eesti looduskaitse vajab põhjalikku reformi. Vääriselupaikadega toimuv on vaid pinnavirvendus. Lukustav, piirav, eemale ajav looduskaitse on ammendunud ja ei suuda tänastele väljakutsetele vastata. Maaomanik on parim keskkonnakaitsja, kui talle antakse võimalus ja stiimul oma maal looduskaitsega tegelda; kui piitsast saaks präänik ja loodusväärtused omaniku maal ei mõjuks karistusena, vaid oleksid osa tema varast.
Alates 2013. aastast omame Wildlife Estates märgist.
Mis on Wildlife Estates märgis?
• Wildlife Estates (WE) võrgustik on asutatud 2004. aastal Euroopa maaomanike organisatsiooni ELO initsiatiivil.
• Võrgustiku eesmärk on propageerida säästvat maakasutust ja tunnustada keskkonnahoidlikke maaomanikke kui keskkonna hoidjaid ja säästva maakasutuse edendajaid.
• Maaomanikke tunnustatakse Wildlife Estates märgisega. Märgise saajad on näiteks sellest, kuidas looduskaitset saab ja tuleb teha ka väljaspool kaitsealasid.
• Wildlife Estatese vabatahtlikku võrgustikku on tänaseks kaasatud üle 1,8 mln ha eramaid erinevates Euroopa riikides. Eestis on neli Wildlife Estates märgise omanikku, kellele kuulub kokku umbes 16 000 hektarit maad.
Täpsem info võrgustiku kohta kodulehelt
www.wildlife-estates.eu.
Loodushoiust Korjuse-Vanapere talus kirjutas Ando õppelehes Sinu Mets (nr 61, detsember 2020)
Metsaomanik on parim looduse hoidja
Kuidas metsaomanikud ise oma metsas loodust hoiavad ja kaitsevad? Esimesena kirjeldab oma kogemust taluperemees Ando Eelmaa, kes on praegu ka erametsaliidu juhatuse esimees.
Korjuse-Vanapere talus on lisaks metsadele sadakond lihaveist, õunapuuaiad, aroonia-, astelpaju- ja mustsõstraistandus ning taimeaed. Alates 1999. aastast oleme varakevaditi varunud ja müünud kasemahla, viimastel aastatel ka vahtramahla. Talus majandame mahedalt ning toodame ja tarbime päikeseenergiat.
Riigi looduskaitse tõrjub maaomanikku
Vääriselupaigad (VEP) on lühidalt öeldes nagu astmekivid majandusmetsas, mida mööda haprad liigid saavad liikuda, levida ja ka n-ö jalga puhata. Need on kohad, kus haruldased liigid võivad peatuda, aga nad ei pea seal kogu aeg olema. Siit tuleneb loogiline argument, et vääriselupaigad peaksid majandusmetsa paigutuma hajusalt igale poole mitte liiga suurte katkestustega.
Tegemist on praktiliselt ainsa toimiva looduskaitsemudeliga Eestis, kus väärtustatakse maaomaniku vabatahtlikku panust ja motiveeritakse teda looduskaitseväärtusi suurendama. Esimesed lepingud sõlmiti juba detsembris 1999. Rohkem kui 20 aastaga pole aga mitte midagi metsaomanikke motiveerivat lisandunud, vaid oleme liikunud kogu aeg vastupidises suunas. Kahjuks oleme ka vääriselupaikade vabatahtlikkusest järk-järgult eemaldunud, sest vabatahtlikud kokkulepped, mis meeldivad küll loodusele ja maaomanikule, on tugevasti vastukarva bürokraatiale ja – kummaline küll – ka looduskaitsjatele.
Hoolimata kriitikast olen ka mina sõlminud VEP lepinguid, sest need metsaeraldised oleksid jäänud majandamisest välja ka ilma lepinguteta. Minu metsades on ka Natura alasid, piirangu- ja sihtkaitsevööndeid. Pean tunnistama, et vahel on raske aru saada, mida väärtuslikku neis leidub. Keegi ei seleta ka, vaid see on metsast see osa, millest mul kästakse eemale hoida. See ärritab mind, aga – heakene küll – hoian eemale ega huvitu rohkem sellest, mis seal toimub.
Vabatahtlik looduskaitse innustab tegutsema
Küll aga huvitab mind tohutult see tegevus, mida teen ise vabatahtlikult. Olen kogu oma maavaldusele taotlenud Wildlife Estates märgise. Märgis ei taga iseenesest keskkonnale mingit kaitset, aga näitab minu kui maaomaniku pühendumust.
Järgime oma tegevuses üldist põhimõtet, et inimese sekkumine looduse ellu peaks olema minimaalne. Koduõuelt alustades tähendab see niitmise piiramist vältimatult vajalikuga ja mikroelupaikade säilitamist. Teisiti öeldes: liigne agarus pole hea ja kõike ei pea „ilusaks” riisuma, koristama, lõikama. Üldiselt ongi parem oma tegevusi kavandades edasi liikuda samm-sammult, et oleks aega jälgida, kuidas loodus reageerib. Kui näeme loodust „elavnemas”, oleme liikumas õiges suunas.
Enamik elusloodusest meie ümber on mõõduka inimtegevusega harjunud ja saab sellest isegi kasu. Seda põhimõtet oleme silmas pidanud maastikke kujundades, endist puiskarjamaad parkmetsaks muutes ja ka kõigis teistes tegevustes. Hooldame kahte väikest orhideerikast allikasood, et need ei võsastuks. Oleme kujundanud puidu tootmiseks väärtusetu loometsa puisniiduks, hooldame mitut enda leitud kaitsealuse liigi elupaika.
Ma ei tea midagi sellest, mida ja keda riik minu maal kaitseb. See õigus on minult nagu natsionaliseeritud. Aga riigi teadmata elab minu maal üle kümne I ja II kategooria kaitsealuse liigi enam kui kümnes elupaigas. Saavutatu on julgustav, usun, et oleme õigel teel. Arvan, et saan ka üldisemalt öelda, et metsaomanikud on elurikkuse tähtsusest teadlikud, nende tulevik sõltub sellest ja nad panustavad keskkonnahoidu reeglina palju enam kui neilt seaduse jõul nõutakse. Soovin, et lõppeks „karistamine”, et metsaomanikke tunnustataks ja et meil lastaks tegutseda.
Olen veendunud, et Eesti looduskaitse vajab põhjalikku reformi. Vääriselupaikadega toimuv on vaid pinnavirvendus. Lukustav, piirav, eemale ajav looduskaitse on ammendunud ja ei suuda tänastele väljakutsetele vastata. Maaomanik on parim keskkonnakaitsja, kui talle antakse võimalus ja stiimul oma maal looduskaitsega tegelda; kui piitsast saaks präänik ja loodusväärtused omaniku maal ei mõjuks karistusena, vaid oleksid osa tema varast.
