Nüüd juba endine Rootsi peaminister Stefan Löfven teatas pärast Euroopa Liidu metsastrateegia avalikustamist nördinult, et Rootsi läheb oma metsade eest sõtta. Sealne ühiskond on üsna üksmeelne, et metsi majandav Rootsi on lahendus, mitte probleem.

Meie siin peame hoopis metsakodusõda, kus rindejoon läheb läbi endiste heade naabrite hoovide kuni Brüsselini välja. Meie oma inimesed nõuavad keset pretsedenditut energiakriisi, et Euroopa Liit keelaks ära puidust energia tootmise ehk näiteks 60% meie praegusest kaugküttest ja märkimisväärse osa toodetavast elektrist.

Metsade majandamise vaenajad unustavad teadlikult teise poole rehkendusest. Millega puudu jääv osa asendada? Energiatootmisel on alternatiive, kuid puit materjalina on inimkonnale üks väärtuslikumaid kingitusi üldse, mis loodus andnud.

Puud kasvavad ja annavad meile praktiliselt valmis toote sellisena, nagu ta on. Kiviajal hakkas inimene puitu põletades toitu küpsetama, rauaajal sulatasime puusöe abil rauda, naftaajal arvasime ülbelt, et puit on marginaalne nähtus.

Energiatootmisel on alternatiive, kuid puit materjalina on inimkonnale vast üks väärtuslikumaid kingitusi üldse, mis loodus andnud.

Kuid nüüd on käes puuaeg. Puidust saab valmistada kõrghooneid, rõivaid, keemiatooteid, ravimeid jne. Me pole lihtsalt veel märganud, et puuaeg on käes. Usun, et puidust saab sel sajandil peamine (taastuv) materjal ja seetõttu inimkonna ning muu looduse heaolu võtmetegur.

Rohelepe, millest palju räägitakse, kuid keegi aru ei saa, peaks olema olemuslikult lepituslik, ikkagi lepe. Kas tõesti sõlmime nüüd metsarahu, küsin naiivselt? See küsimus jääb sõja algatajate vastata.

Artiklis on kasutatud autori poolt 22.12.2021 Tallinnas peetud kõne mõtteid.